Ingel minu elus- 22. osa

See polnud väike suudlus. See oli üsna pikk. Äkki tõmbus Michael tagasi.
“Vabandust,” ütles ta vaikselt.
Ma ei osanud ka midagi vastata ega teadnud, kuidas käituda. Äkki kuulsin ma kellegi samme. Victoria tuli meie juurde.
“Õhtusöök on serveeritud,” teatas ta.
Ma tõusin püsti ja seadsin sammud toa poole, Michael tuli kohe minu järel. Tuppa jõudes pakkus Victoria kõigepealt minu lilledele vaasi. Ma viisin lilled oma tuppa. Kui ma tagasi alla läksin, ootas Michael mind juba trepi ees. Victoria pakkus õhtusöögiks kapsasuppi ning magustoiduks oli mingi maasikatega kook. Ma läksin õhtul üsna vara magama.

Järgmine päev läksin ma peale kooli oma kodu juurest läbi, kuid uks oli ikka lukus. Ja nii ka ülejärgmine päev ja päev pärast seda. Ma olin terve nädala Michaeli juures. Tema juures oli väga tore olla. Michael on lahke, hoolitsev ja väga armas. Me sõime üldiselt tema juures, kuid paar korda viis ta mind jälle Puumajakesse sööma. Minu nädal oli väga tegus. Ma käisin mõned korrad Mary ja Nataliaga väljas, kuid enamasti olin siiski koos Michaeliga. Kuna tulemas olid vihmasemad ilmad, ostis Michael mulle korraliku, sooja vettpidava mantli ja ka ühe kena jaki, mida soojemate ilmadega kanda.
Pühapäeva pärastlõunal otsustasin jalutama minna ning ma jalutasin oma koduni. Ma katsusin ust ja see polnud enam lukus. Ma läksin Michaeli koju tagasi, et talle sellest rääkida. Kui ma tema koju jõudsin, nägin ukse juures Victoriat.
“Nii ruttu tagasi?” küsis ta.
“Jah. Ma jalutasin enda koduni ja tagasi,” rääkisin, “kus Michael on?”
“Michael on oma toas,” vastas Victoria.
Ma läksin trepist üles, natuke mööda koridori Michaeli toani. Ma koputasin vaikselt.
“Sisse!” kostus toast.
Ma sisenesin Michaeli tuppa. Esimest korda. Ta tuba oli kaunis, võrratu, suur ja avar. Taga nurgas paistis heleda, peaaegu läbipaistva kardina tagant lai voodi. Voodist veidi eemal olid klaasuksed, mis viisid rõdule. Uste ees olid heledad kardinad. Seina ääres oli Michaelil muusikakeskus, kust kostis kaunist muusikat. Michael ise istus laua taga ja kirjutas midagi. Kui ma olin imetlemise lõpetanud, märkasin, et Michael vaatab mulle otsa.
“Tere,” ütles Michael.
“Michael, ma tahtsin sulle öelda, et ma lähen homme peale kooli oma koju tagasi. Uks on lahti. Ma käisin vaatamas,” teatasin.
Michael oli nõus. Ma jäin vaatama paberit Michaeli ees laua peal. Seal olid noodijooned, noodid ja mingid kriipsud ja kaared. Ma ei saanud midagi aru.
“Ma kirjutan muusikat. Tahad kuulata?” küsis Michael.
Mul läksin silmad elevusest pärani. Ma ei teadnudki, et ta muusikat kirjutab. Michael võttis laua pealt selle nootidega paberi ja läks trepist alla, mina tema järel. Ta juhatas mind ühte tuppa, kus ma kunagi varem polnud käinud. See oli ühenduses tema talveaiaga, mida ma nägin samuti esimest korda. Seal toas oli suur tiibklaver ning klaveri kõrval oli väike diivan. Michael pani noodid klaveri peale ja hakkas mängima. See oli kaunis ning maagiline meloodia, mis segunes ühtlaselt noorema põlvkonna popmuusikaga. Seal oli sees ka tibake kurbust ja natuke ohtlikkust. Kuid kõik koos mõjus maagiliselt ja salapäraselt ning lõpp oli puhas klassika. See oli uskumatult kaunis lugu. Michael tõusis püsti ja kummardas. Selle peale ma naeratasin ning tegin talle väikse aplausi.
“Ma ei ole sellele veel sõnu mõelnud, kuid ma tegelen sellega. Mul on üks kaunis viiulipala ka,” sõnas Michael.
Ta juhatas mind tagasi oma tuppa ja pakkus mulle oma voodi peal istet. Tema voodi oli väga pehme. Michael vahetas muusikakeskuses plaadi ära ja istus minu kõrvale. Üsna varsti kostus mu kõrva kaunis viiulimuusika. See peaaegu sulatas mu ära. See oli nii imeline, kaunis, suurepärane, romantiline ja väga armas! Kui see läbi sai, hakkasin ma vaikselt sättima, et tagasi koju minna. Mul polnud suurt midagi sättida, sest Michaeli juures ei olnud mul ühtegi isiklikku asja. Ma käisin enne kojuminekut vannis ning Victoria pakkus mulle veel lõunasööki. Kui ma olin lõpetanud, saatis Michael mu ukseni.
“Ma ei saa sind kahjuks praegu koduni saata, mul on vaja nootide kallal veel palju tööd teha, aga sa tead teed,” seletas Michael ja naeratas mulle. Ma noogutasin ja siis äkki Michael kallistas mind. See oli meeldiv üllatus. Victoria hõikas nurga tagant veel “tsau” ja siis hakkasin ma kodu poole liikuma. Kui ma olin peaaegu koju jõudmas, nägin eemalt Maryt ja Nataliat minu poole jooksmas.
“Maggie, lõpuks saime su kätte!” ütles Mary hingeldades, kui nad minu juurde jõudsid.
“Me oleme sind juba mitu päeva taga otsinud, aga su kodu uks on koguaeg lukus,” lisas Natalia.
“Ma tean jah, ma olin terve nädala Michaeli juures,” selgitasin sõbrannadele.
Me hakkasime koos linna poole kõndima. Oli reede õhtu ja me tahtsime lõbusasti aega veeta. Kui me kesklinna jõudsime, hakkas juba vaikselt hämarduma. Kell võis olla umbes 6 või 7. Eemalt paistis suur ostukeskus ning Mary ja Natalia tahtsid sinna shoppama minna. Läksime siis sinna, kolasime mööda poode ja ostsime igasugust kraami ning umbes kolme tunni pärast lahkusime.
“Mis kell on juba?” küsis Natalia.
“Kohe vaatan,” lubas Mary.
Niikaua kuni Mary kotist oma telefoni otsis, reageerisin mina kiirelt ning vaatasin oma uhket käekella.
“Natuke 9 läbi,” vastasin.
“Jama! Mu telefonil on aku tühjaks saanud!” kurtis Mary.
“Kas lähme koju?” küsisin.
“Nalja teed?! Suva sellest telefonist. Lähme ööklubisse!” pakkus Mary õhinal.
“Mary, meid ei lasta sissegi. Me oleme kõik alaealised ju!” arvas Natalia.
“Lähme!” hüüdis Mary ning kõndis juba kiiresti ees ära.
Meie Nataliaga läksime siis Maryle järgi, kuigi kumbki meist ei uskunud, et see läbi läheb. Tundus, et Mary teadis täpselt, kuhu ta läheb. Ta kõndis väga kiiresti ja ainult otse. Varsti olime kohal. Suur uhke ööklubi. Me Nataliaga vaatasime eemalt, kuidas Mary asju “profi” moodi ajas. Varsti tuli ta meie juurde tagasi.
“Ei läinud läbi,” ütles ta meile veidi nukra tooniga.
“Kahju, tundub, et peame siis koju tagasi minema,” sõnas Natalia kähku ja tahtis juba astuma hakata, kuid Mary peatas ta.
“Teises linna otsas on veel üks ööklubi. Mu onu töötab seal, ta laseb meid sisse!” lausus Mary keksivalt ja kõndis uhkelt bussipeatuse poole.
“Liinibussiga saab kähku,” hõikas Mary hetk enne kui buss saabus.
Mina ja Natalia seisma kõhklevalt veidi eemal, kuid Mary järgi läksime siiski kähku bussi. Tund aega, kui mitte rohkem, sõitsime bussiga.
“Me oleme nagu juba mingi 5 tundi sellega loksunud! Minu arust ütlesid sa kähku, Mary?” nurises Natalia.
“Kohe oleme kohal ka,” vastas Mary.
Umbes viie minuti pärast olimegi kohal. See oli pisut väiksem ööklubi. Mary onu lasi meid lahkesti sisse. Mary lõbutses rajult, Natalia võttis veidike rahulikumalt, kuid mina istusin lihtsalt nurgas ja jõin vett. See aeg ööklubis läks väga kiiresti. Juba oli kell üle südaöö ning me hakkasime kodu poole minema. Sõitsime kõik koos bussiga tagasi kesklinna, aga seal läksime lahku. Peale kahte jõudsin koju ja läksin kohe magama.
Ma ärkasin valju toksimise peale, mis magada ei lasknud. Aga siis jäi see kohe järgi. Ma kuulatasin veidi, kuid siis panin pea tagasi padjale ja jäin uuesti magama.
Ärkasin uuesti sellesama kopsimise peale. Vaatasin uniselt kella ning see näitas, et kell on pool 9. Ehmatasin ära, tõusin ruttu püsti ja panin riidesse. Jooksin koolikotiga ukse poole ja olin valmis välja tormama, kuid uks ei avanenud. Mul ei olnud aega sellega logistada ning jooksin kähku oma tuppa, et aknast välja ronida, kuid aknaauk oli laudadega kinni löödud. Samuti kõik teised aknad majas olid kinni. Proovisin veel kord uksest välja rutata, aga see oli kindlalt kinni. Keegi oli ukse lukustanud ja ainsa lahtise aknaaugu laudadega kinni löönud.

Jätkub…

Advertisements

Ingel minu elus- 21. osa

Katsusin veelkord ust ja siis veel paar korda, kuid see oli kindlalt lukus. Ma otsustasin välja ronida aknast. Ainuke avatav aken siin majas on minu toas. Ülejäänud aknaaugud on lihtsalt laudadega kinni löödud. Ma jõudsin kooli 2 minutit enne tunni algust.

Peale tunde läksin ma värava juurde puu alla istuma ja hakkasin koduseid ülesandeid lahendama. Mul said tunnid varem läbi. Viimane tund oli mul bioloogia, kuid õpetaja pidi hambaarsti juurde minema. Umbes poole tunni pärast tulid ka Natalia ja Mary sinna.
“Kuidas sa juba siin oled?” küsis Mary.
“Õpetaja lõpetas neil tunni 10 minutit varem, sest terve klass käitus nagunii jälle nii eeskujulikult,” naljatas Natalia.
“Mul jäi bioloogia tund ära. Õpetaja pidi hambaarsti juurde minema,” vastasin tüdrukutele.
“Vedas sul Maggie,” ohkas Mary.
“Ei vedanud. Õpetaja kirjutas enne lahkumist kodused ülesanded tahvlile. Neid on tavalisest kaks korda rohkem,” kurtsin sõbrannadele.
“Ei vea sul,” ohkas Natalia.
Mary ja Natalia istusid minu kõrvale ja hakkasid samuti koduseid ülesandeid lahendama. Varsti tuli Michael. Teda nähes panin kooliasjad ruttu kotti, hüppasin püsti ja hakkasin tema poole minema.
“Maggie?” hüüdis Mary vaikselt.
Ma läksin sõbrantside juurde tagasi ja me tegime pika grupikalli.
“Homme näeme,” hõikasin värava juurest.
“Ma viin su täna kesklinna kiirtoidurestorani sööma,” sõnas Michael kui me olime natuke aega kõndinud.
See kõlas vahvalt. Mul ei ole vaja söömas käia kallites restoranides ja süüa peent toitu. Lihtsad friikartulid või juustuburger täidab ka kõhu ära.
“Kuhu me läheme?” küsisin ma natuke hiljem Michaelilt.
“Hiina toidu restorani,” vastas Michael lahkelt, “ma tahtsin sulle täna nuudleid pakkuda.”
Mul hakkas juba paljalt selle mõtte peale suu vett jooksma. Michael hoidis mul käest ja nii me kõndisime kesklinna Hiina restorani poole. Umbes 20 minuti pärast seisime suure punase ukse ees. Väga hiinapärase väljanägemisega restoran. Me läksime sisse ja Michael tellis meile mõlemale mingid nuudlid. Pärast isuäratavat lõunasööki nuudlirestoranis kõndisime me veel natuke linna peal ringi ning siis saatis ta mu koju. Koduukse ees suudles ta mind otsa ette ja hakkas siis oma kodu poole sammuma. Mul oli plaanis tuppa minna ja õppima hakata, kuid uks ei avanenud. Mulle meenus tänane hommik ja minu kahtlused, et keegi võis ukse lukku panna ning see tekitas minus veidi kõhedust. Ma läksin hoovi, et aknast sisse ronida. Minu toast välja saab küll akna kaudu, kuid väljast sisse ronimiseks on aken liiga kõrgel. Ma läksin uuesti ukse juurde ja üritasin seda kõigest väest avada. Ma tõmbasin ust, ma logistasin linki, ma lõin ust jalaga ja ma olin isegi üllatunud, et see juba katki pole läinud, kuid sisse ma ei saanud. Mul ei olnud muud valikut, kui ööbida Michaeli juures. Michael oli umbes 5 minutit kõndinud. Ma jooksin talle järgi ja rääkisin kõik ära. Ta sai mu kahtlustest aru ning lubas mul enda juures olla niikaua kui ma arvan, et julgen tagasi koju minna.
Kui me Michaeli koju jõudsime, viisin ma kõigepealt oma koolikoti üles korrusele tuppa. Alla minnes nägin trepi juures Victoriat.
“Maggie kullake! Nii tore on sind jälle näha!” hüüatas Victoria.
“Sind samuti,” vastasin talle rõõmsalt.
Me läksime elutuppa ja istusime diivani peale.
“Oota siin Maggie, ma käin korraks köögis,” sõnas Victoria ja lahkus.
Ka Michaelit ei olnud kusagil. Varsti tuli Victoria köögist tagasi, käes kauss isuäratavate küpsistega. Ta asetas selle lauale ja istus ise diivanile, minu kõrvale.
“Räägime Maggie, kuhu Michael sind seekord viis?” küsis ta uudishimulikult.
“Seekord me käisime ühes Hiina nuudlirestoranis,” vastasin ja naeratasin.
Victoria ei vastanud midagi, kuid tema ilmest oli näha, et talle vist meeldis see nuudlikoht. Ta naeratas mulle pikalt.
“Michael on nii hea inimene! Ma olen õnnelik, et ta su leidis. Sina oled samuti väga hea inimene,” ütles ta viimaks vaikselt.
Me vestlesime Victoriaga veel paar tundi. Istusime diivani peal, näksisime šokolaaditükkidega küpsiseid, ajasime juttu, tegime nalja, kuni minu kõht korises vaikselt.
“Appi, ma unustasin,” ehmatas Victoria, “õhtusöögi aeg on!”
Victoria kallistas mind, võttis laua pealt tühja taldriku ja jooksis kööki. Nüüd olin ma elutoas üksi. Michaelit polnud ikka veel näha. Ma otsustasin minna aeda jalutama. Ma läksin elutoast terrassile ning mööda armsat kividest kõnniteed läksin ma taha hoovi. Kusagilt lillede vahelt leidsin ma ka maasikad üles. Ma korjasin peotäie maasikaid ja läksin võrkkiike lesima. Ma sõin kõik maasikad ära ning jäin siis mõnusasti võrkkiike magama.

Läbi une hakkasin ma kuulma kellegi samme. Keegi jalutas aias. Ma ei maganud enam, kuid ma ei viitsinud ka silmi lahti teha. Kui sammud tulid lähemale ja peatusid minu kõrval, avasin ma silmad. Michael seisis mu kõrval, ühes käes oli tal kimp karikakraid ja teises käes peotäis maasikaid. Ma tõusin istukile ja ta andis need maasikad mulle.
“Victorial saab kohe õhtusöök valmis,” teatas Michael.
“Mis kell on?” küsisin uniselt.
“Saab kohe 8,” vastas ta.
Michael istus minu kõrvale. Ma sõin vaikselt maasikaid, kuni need otsa said. Michael andis mulle karikakrad ja ma nuusutasin neid. Need lõhnasid väga hästi. Ma vaatasin neid lilli ja nende õisi ja nuusutasin neid, kui ma äkki märkasin, et Michael on mulle väga lähedal. Ta lähenes mulle veelgi ja ma teadsin juba ette, et ta suudleb mind jälle otsaette. Aga ta suudles mind suule.

Jätkub…

Ingel minu elus- 20. osa

Mul jäi suu lahti. Sõna otseses mõttes. Korraga kerkisid minus pinnale kõik allasurutud tunded ja unustatud mõtted. Mul tuli pisar silmanurka. Mulle meenusid äkki kõik need korrad, kui ta lasi oma armastusel välja paista, kuid ma ei osanud seda siis tähele panna. Mõne aja pärast taipasin, et ta vaatab mulle ikka otsa ja ootab vastust. Ma tahtsin talle vastata, kuid ma ei osanud midagi öelda. Ma olin sõnatu.
“Ma… ei…. Ma ei oska end kuidagi väljendada,” kokutasin vaikselt.
Michael pööras pilgu eemale ja jäi aknast välja vaatama. Nüüd oli mul veidi lihtsam seda välja öelda.
“Michael,” sõnasin tagasihoidlikult ning ta vaatas mulle otsa, “tunded on vastastikused.” Ta naeratas laialt.
Kohe toodi ka magustoidud lauda. Michael oli valinud banaanikreemi magustoidu. Pärast seda ostis Michael mulle ühe cappuccino kaasa ja siis sõitis autoga enda maja ette ning pöördus minu poole:
“Ma mõtlesin, et sa tahad äkki nädalavahetuseks siia jääda?”
“Muidugi,” vastasin.
Kui ma sisse läksin, tuli mulle vastu Victoria, küpsisetaldrik käes. Ma naeratasin laialt ja võtsin paar küpsist. Ta pani küpsisekandiku käest ja kallistas mind kõvasti.
“Ma pole sind nii ammu näinud, Maggie,” rõõmustas Victoria.
“Samad sõnad,” vastasin rõõmsalt.
Victoria juhatas mind külalistetuppa, millest tegelikult nüüdseks oli saanud juba minu tuba.
“Teil on praegu ilmselt kõhud täis, aga ma teen õhtuks mingi kerge eine,” ütles Victoria enne kui ta uksest välja läks.
Ma võtsin kooliasjad lahti ja hakkasin esmaspäevaseid asju õppima. Sellega läks päris kaua. Paari tunni pärast sai mul enamus asju õpitud ning ma viskasin voodisse pikali, kuid kohe kostis uksele koputus ja Michael ütles ukse tagant:
“Victorial sai õhtueine valmis.”
“Ma kohe tulen,” hüüdsin ning läksin vannituppa juukseid kammima. Viie minuti pärast läksin alla ning Michael ootas mind trepi all. Ta juhatas mu söögituppa. Victoria pakkus pannkooke moosi ja jäätisega. Hiljem läksin ma oma tuppa tagasi ja õppisin viimased asjad ära. Pärast seda jäin magama.

Hommikul kuulsin ma läbi une vihma ja ma ärkasin üles. Väljas sadas paduvihma ja müristas. Ma pesin ja korrastasin end, panin riidesse ja läksin alla elutuppa. Terrassi ukse juures seisis Michael ja ta vaatas tuules õõtsuvaid lilli.
“Ma plaanisin täna jalutama minna, aga see jääb vist ära,” sõnas Michael kui mind tulemas kuulis. Ta vaatas mu poole ja naeratas mulle:
“Tere hommikust!”
“Tere hommikust!” ütlesin vastu ja naeratasin talle.
Söögitoast tuli Victoria.
“Tere hommikust Maggie,” hüüatas ta reipalt mind nähes,” hommikusöök saab kohe valmis.”
Ma istusin elutuppa diivani peale ning jäin hommikueinet ootama. Michael istus minu kõrvale ja pakkus mulle maasikaid, mille ta oli hommikul aiast korjanud. Varsti kutsus Victoria meid sööma. Pärast hommikusööki istusin ma uuesti diivani peale ja jäin sinna isegi natukeseks magama. Lõuna ajal ärkasin ma uuesti üles ja siis oli ka vihm järele jäänud. Ma otsustasin üksi jalutama minna. Ma kõndisin umbes pool kilomeetrit edasi mööda tundmatut rajooni, kuni ma peatusin, sest eespool minu teel seisis keegi kahtlaselt tuttav inimene. Ma läksin lähedal oleva põõsa taha ning jäin ootama. See tuttav inimene oli minu ema! Mida tema siin tegi? Ta nägi väga haige välja. Siis kohtus ta mingi kolme suure turske mehega ja ajas nendega pikalt juttu, kuni nad talle pisikese kotikese ulatasid. Selge, uus doos narkootikumi. Lihtne tehing ja ei midagi müstilist. Ma hakkasin tagasi minema, et ema mind ei näeks. Michaelile ma sellest ei rääkinud.
Ülejäänud nädalavahetus möödus vaikselt ning esmaspäeval saatis Michael mu kooli. Esmaspäev oli kiire ja tegus päev ning Mary ja Nataliaga ma eriti kokku ei puutunud. Ja kui puutusin, ei olnud palju aega lobisemiseks. Kui ma pärast tunde õue läksin, oli Michael juba värava juures. Minu sõbrannad tulid kohe minu järgi. Ma läksin kohe Michaeli juurde ning küsisin ootusrikkalt:
“Mis sul täna plaanis on?”
“Ma mõtlesin, et võiks minna pitsarestorani,” vastas Michael ning muigas.
Ma unustasin sõbrannadega hüvasti jätta ja kõndisin Michaeliga käsikäes minema. Me läksime läbi pargi lähedal asuvasse pitsarestorani ja Michael tellis meile suure pitsa ananasside ja kreeka pähkliga. Hiljem saatis ta mu läbi pargi koju tagasi.
See nädal oli mul väga kiire koguaeg ning mul jäi Mary ja Natalia jaoks päris vähe aega. Ma veetsin enamuse oma ajast koos Michaeliga. Ta viis mu välja sööma ja vahest enda koju. Me hoidsime pidevalt kätest kinni.
Pühapäeval olin ma terve päeva oma kodus, õppisin esmaspäevaseid asju ja kokkasin veidi. Õhtul, kui ma lugesin parasjagu kohustuslikku kirjandust, koputas keegi mu uksele. Esialgu käis peast läbi mõte, et see võib ema olla, sest me ei pidanud Michaeliga täna kokku saama. Ema ees tunnen ma natuke hirmu, sest pilves peaga ei vastuta ta oma tegude eest. Ei, ema ei koputaks, vaid komberdaks otse tuppa. Äkki see on Michael? Meil ei olnud kokkusaamine küll kokku lepitud, aga äkki tahtis ta mulle üllatust teha? Ma läksin elevusse ning jooksin ruttu ust avama. Kui ma ukse avasin, seisid seal hoopis Mary ja Natalia. Minu elevus ja ootusrikas naeratus asendusid lihtsalt üllatunud näo ja tavalise naeratusega.
“Mary, Natalia! Mida teie siin teete?” küsisin üllatunult.
“Tsau Maggie,” ütles Natalia rõõmsalt.
“Maggie, me pole viimasel ajal eriti palju koolis vahetundides ega ka peale tunde kokku saanud,” kurtis Mary.
“Tulge sisse, ma pakun teile teed. Siis räägime,” kutsusin sõbrantse.
Ma panin vee tulele, kui nad laua taha istusid. Samal ajal kui vesi kees, üritasin välja mõelda, mis snäkke võiks neile pakkuda. Kapis olid veel mõned küpsised ja konservoad.
“Kas te konservube soovite?” pakkusin tagasihoidlikult.
“Ei.”
“Tänan, ei.”
“Mul on ainult natuke küpsiseid teile pakkuda,” sõnasin vaikselt, võtsin kapist küpsised ning panin need lauale.
“Maggie, mul on kotis küpsiseid, aga need ei ole nii magusad nagu sinu omad,” ütles Mary, õngitsedes oma koolikotist välja paki küpsiseid, “kas sul mingit kaussi on?”
“On ikka,” vastasin.
Ma otsisin kapist mingi kausi ja Mary pani küpsised sinna sisse. Samal ajal võtsin ma poti kuuma veega tulelt ning tegin meile kõigile teed.
“Mis teema siis sul ja Michaelil täpsemalt on?” päris Natalia uudishimulikult kui ma laua taha istusin.
“Noh, ühel päeval viis ta mu Puumajakesse sööma ja,” alustasin.
“Puumajake? Ei või olla!” imestas Mary.
“Ja me sõime seal ja siis enne magustoitu ta tunnistas, et,” seletasin, kuid Mary segas jälle vahele.
“Maggie, ei või olla! Mida ta tunnistas? Mul on nii põnev,” hüüatas Mary.
“Tsiteerin: Maggie, ma tahan sulle midagi öelda, aga palun ole vastates aus. Mul on sinu vastu tunded, juba mõnd aega,” ütlesin ja punastasin veidi.
Mary ja Natalia hakkasid kiljuma. See ajas naerma, nii mind kui neid.
Sel õhtul me naersime ja rääkisime veel paar tundi ning kell pool 11 läksid nad ära ja mina läksin magama.

Esmaspäeva hommikul ärkasin ma üsna vara. Umbes poole kuue ajal. Ma keetsin endale teed, määrisin moosi küpsiste peale ja sõin rahulikult. Natuke peale seitset otsustasin minema hakata. Ma tõin oma toast koolikoti ja saapad ning suundusin ukse poole. Ma tahtsin ust avada, kuid see oli vist kinni kiilunud. Mulle tundus lausa nagu oleks keegi selle lukku pannud. Ma proovisin veel ja logistasin ust kõvasti, kuid see oli kindlalt lukus.

Jätkub…

Ingel minu elus- 19. osa

Ma jäin jõllitama kui Michael üha kaugemale kõndis. Lõpuks kui Michael silmapiiri taha kadus, läksin ma majja sisse. Tuppa jõudes keetsin ma endale teed ning peale seda läksin voodisse, kuid und ei tulnud. Ma mõtlesin selle suudluse peale ja mida rohkem ma seda meenutasin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et tunded võivad olla vastastikused. Kuid ma surusin need mõtted jälle maha, sest ma ei suutnud uskuda, et reaalselt võib nii haritud rikkal härrasmehel olla vaese plikatirtsu vastu mingidki tunded. See oli kõigest väike suudlus lahkusest otsaette. Pärast nende mõtete mahasurumist tuli vaikselt ka uni peale.
Hommikul ärkasin ma suure kolistamise peale. Alguses arvasin ma, et majas on vargad, kuid tuigerdavate ja ebaühtlaste sammude järgi sain aru, et see on mu ema. Ma pikutasin voodis ja ootasin vaikselt, et ta ära läheks. Varsti kostus uksepauk ning mu ema läks majast välja. Ma piilusin oma toa ukse vahelt välja, et kontrollida, kas ema ikka läks ära. Tuba oli tühi. Ma läksin kööki ja keetsin endale teed, samal ajal kooliasju üle vaadates. 20 minuti pärast hakkasin ma kooli suunas liikuma. Kooli jõudes nägin värava juures Nataliat.
“Kus Mary on?” küsisin ma, kui ma tema juurde jõudsin.
“Ta pole veel jõudnud, ootame teda siin. Siis on hea koos esimesse tundi minna,” vastas Natalia.
5 minuti pärast jõudis Mary ja me läksime klassi. Koolipäeva lõpus istusime koos suure puu alla värava kõrval. Mary oli omale šokolaadi ostnud ning pakkus meile ka.
“Maggie, ma pean sulle midagi rääkima,” ütles äkki Mary.
“Tegelikult meie peame sulle seda rääkima,” parandas teda Natalia.
“Mis lahti?” küsisin uudishimulikult.
“Meile tundub, et Michael…,” hakkas Natalia rääkima, kuid purskas poole lause pealt naerma.
“Mary ütle sina, ma ei suuda,” sõnas Natalia läbi naeru.
“Maggie, mulle tundub, et sa meeldid Michaelile,” ütles Mary.
“Mina ja meeldin Michaelile?” küsisin imestunult.
“On võimalik, et ta on sinusse võibolla isegi natuke armunud,” lisas Natalia rahuliku häälega.
Mul jäi selle peale suu lahti.
“Michael ja armunud? Minusse,” hüütasin imestunult, “võimatu!”
“Maggie tee palun silmad lahti ja hakka vaatama. Me ju näeme kõrvalt, kuidas ta käitub,” lausus Mary.
“Ära käitu tema juuresolekul nii ametlikult, Maggie,” lisas Natalia.
“Või on äkki nii, et Maggie on ise ka, tead küll,” ütles Mary kavalalt Nataliale.
Ma pööritasin silmi selle peale ja hakkasin oma kooliasju kokku korjama.
“Ma hakkan koju minema,” sõnasin vaikselt sõbrannadele.
Kui ma olin asjad kotti saanud, lausus keegi eemalt minu selja tagant:
“Tere!”
See oli Michael. Ma tundsin, kuidas ma natuke punastasin.
“Maggie, sa punastad,” sosistas Mary mu kõrval üsna valjusti.
Selle peale läksin ma näost üleni punaseks ning Natalia ja Mary itsitasid. Michaeli näol oli vähemärgatav muie.
“Kas sa tahaksid kuskile sööma minna?” küsis Michael kui me olime kooliväravast välja läinud.
Ma noogutasin: “Võib ka.”
Michael oli seekord jalgsi, kuid restoran, kuhu ta tahtis mu sööma viia, ei olnud üldse nii lähedal kui ma eeldasin. Tee peal küsis ta, kuidas mul koolipäev möödus ning ma jutustasin talle lühidalt oma tänasest päevast. Igavatest koolitundidest ei ole just palju pajatada. Kui me kohale jõudsime, jäi mul suurest imestusest suu lahti. See oli niivõrd peen restoran, et mul tekkis väike hirm, kas ma oskan seal õigesti käituda ja kas ma üldse sinna kvalifitseerun. Sisse minnes juhatati meid lauda ning toodi kätte uhkete kaantega menüü. Palju valikuid seal ei olnud. Ma üritasin valida midagi odavat ja lihtsat, kuid selliseid asju seal ei olnud. Seal oli lambaliha praad, krevetisalat, kaaviar, rannakarbisalat, itaaliapärane pastaroog ja palju muud, mille nimegi ei osanud nimetada.
“Oled sa otsustanud?” küsis Michael vaikselt.
“Need on väga kallid ja peened road. Ma ei oska midagi valida. Me võiksime minna kuskile mujale,” pakkusin tagasihoidlikult.
“Kuhu siis näiteks?”
“Mulle piisab juustuburgerist.”
“Kuidas soovid,” vastas Michael lahkelt ning me väljusime restoranist. 10 minutit kõndimist ja me jõudsime väikse armsa kohvikuni. Kuna Michael ilmselgelt soovis mulle pakkuda peent einet, tellis ta meile kõigepealt salatid, siis supi, seejärel prae ja kõige viimaks magustoidu. Peale seda jõime veel kohvi. Kokku läks meil selles hubases kohvikus aega umbes tunnike. Pärast saatis Michael mu koju tagasi. Me kõndisime läbi pargi. Kui me minu koduni jõudsime, oli väljas juba natuke hämar.
“Homme oli mul plaanis sind ühte uude kohta viia,” sõnas Michael.
“Peale kooli?” küsisin.
“Jah,” vastas Michael ning suudles mind otsaette. Mu süda hakkas kiiremini lööma ja ma punastasin.
“Ma lähen nüüd tuppa,” ütlesin kiiresti ja pöörasin selja, et enda nägu varjata. Michael naeratas ja hakkas samuti minema.
Tuppa jõudes viskasin koolikoti toanurka ning läksin kööki. Kell oli kuus läbi natuke. Köögis laua peal oli suur paberkott. Koti küljes oli teade.

“Lp. preili,

Saatsime teile uue toiduabipaki. Toidupakkide kokkupanemisel abistasid meid algklasside õpilased.

Lugupidamisega,
Vaeste Perede Abistajad MTÜ vabatahtlikud”

Ma vaatasin koti sisu läbi ja panin kõik asjad kappi. Seekord sain ma toiduabipakist ühe paki makarone, ühe paki riisi, kaerahelbeid, kaks pakki saia, teed, küpsiseid, mingit moosi, juustu, puljongit, konservube ja banaani. See kotitäis toitu tegi mu niigi ülemeeliku tuju kohe super ülemeelikuks. Kuigi mul oli kõht alles täis, otsustasin proovida küpsiseid ja sõin ka ühe banaani. Pärast keetsin ma endale teed ja õppisin kooliasjad ära. Õhtul läksin ma vara magama, sest päev oli pikk ja väsitav.
Hommikul ärkasin ma ebatavaliselt vara. Juba kell pool 6. Ma keetsin teed ja sõin moosisaia. Enne lahkumist panin ma koolikotti mõned küpsised, et mul oleks koolis midagi võtta, kui kõht tühjaks läheb. Koolipäev oli täna väga pikk. Peale kooli ootas mind värava juures juba Michael. Ta oli autoga. Kui ma hakkasin autosse minema, kuulsin kedagi enda nime hüüdvat:
“Maggie! Oota Maggie!” See oli Mary.
“Grupikalli ka ikka enne kui sa ära lähed,” sõnas Natalia ja kallistas mind kõvasti.
“Järgmise nädalani,” ütles Mary ja tüdrukud läksid puu alla õppima samal ajal kui mina autoga ära sõitsin. Michael sõitis linnast välja, see võttis natuke vähem kui tund. Me jõudsime lõpuks mingi kohviku ette, mis ei olnudki nii palju linnast väljas. Autost ma ei näinud, mis koht see oli. Kui Michael mulle autoukse lahti tegi ja ma autost välja tulin, nägin väikest silti värava kõrval, kus oli kirjas:

“Puumajake”

Michael oli toonud mind Puumajakese kohvikusse. See oli noorte armunute meelispaik, kuid ka vanemad inimesed käisid siin söömas. Koos kaaslasega. Odav koht see polnud, kuid see polnud ka nii peen nagu mõni krahvinnade restoran. See koht oli kallis just selle pärast, et siin sai süüa puumajakeses. All anti tellimus sisse ja siis mindi mööda treppe üles kuskile puu otsa, mis tuli samuti all ära valida. Puude otsas olevad onnid olid ühendatud omavahel treppide ja sildadega. Ma olin sellest kohast küll kuulnud, kuid ma polnud kunagi varem siin käinud. Ma ei näinud, mida Michael meile tellis, sest mul oli väga palju tegemist puuonnide uudistamisega. Kui toit sai tellitud, võttis Michael ühe puumajakese numbri ning vedas mind üles neljast trepist ja üle 6 silla kõige kõrgemal asuvasse puuonni. See oli väike ja hubane, seal oli 1 laud ja 2 pehmet tooli. Laua kõrval oli väike aken ja selle ees olid armsad kollased kardinad. Umbes 20 minuti pärast toodi meile lauda imemaitsva väljanägemisega lambaliha praad. Kui me lõpetasime, palus Michael 5 minuti pärast lauda tuua magustoidud. Ta vaatas mulle otsa ja valmistus midagi ütlema.
“Maggie, ma tahaksin sulle midagi öelda,” alustas Michael vaikselt, “see võib tulla sulle üllatusena, aga palun ole minuga aus.”
“Ma luban,” vastasin lühidalt.
“Mul on sinu vastu tunded, juba mõnd aega.”

Jätkub…

Ingel minu elus- 18. osa

Minu ema kodus? Kuidas ta saab olla kodus? Ta pidi ju ravil olema!
“Sa ei oodanud mind, ega ju?” küsis mu ema kurva tooniga.
“Mitte eriti,” vastasin talle.
“Mind lasti abikaasa matuste puhul koju,” selgitas ema.
Muidugi, loogiline ju.
Ma ei osanud midagi vastata ja meie vahel oli pikk piinlik vaikus. Vihma aina sadas ja mu ema oli läbimärg. Minul said ainult juuksed märjaks, sest ostetud vihmajope pidas hästi vett.
“Ma lähen sisse,” ütlesin ma lõpuks poolsosinal. Ema tuli kohe minu järgi. Tuppa jõudes avastas ema esimese asjana mulle abipakina saadetud toidud.
“Tundub, et sa oled meile vahepeal süüa leidnud,” imestas ta.
Ema keetis endale makarone ja sõi konservube kõrvale. Õhtul keetis ta endale veel kohvi. Mina ei söönud terve ülejäänud päeva rohkem midagi. Ma veetsin terve õhtu oma toas, et ma ei peaks ema nägema.
Järgmine päev oli emotsioonitu ja tuim. Ma läksin varakult kooli, siis kui ema alles magas. Peale tunde tõi Michael mulle ühest söögikohast sooja lõuna.
“Vabanda, aga mul on väga kiire. Nii palju on veel korraldada ja matused on juba homme,” sõnas Michael.
Matused on homme? Kuidas ma võisin selle unustada?!?
“Michael?” küsisin ma vaikselt enne kui ta autosse tõttas.
“Jah? Kas sa soovid veel midagi?” vastas ta lahkelt.
“Kas sa palun tuleksid homme matustele?” palusin ma tagasihoidlikult lootuses, et ta tuleb.
“Kui sa nii soovid,” sõnas Michael tasakesi.
Michael teadis, et isa surm on minu jaoks väga raske, kuid ilma kutsumata poleks ta tulnud.
Pärast seda kui Michael sõitis autoga jälle ära, hakkasin mina kodu poole sammuma. Koju jõudes nägin ma ema jälle köögilaua taga suitsetamas. Kuid vähemalt oli ta kaine ning ma loodan, et ta ei hakka jooma enne, kui isa matused on möödas. Ma läksin oma tuppa ja võtsin kooliasjad lahti. Ma püüdsin õppida, kuid ma ei suutnud seda teha. Mu käed värisesid ja pisarad tikkusid silma. Minu mõistust valdas hirm, kurbus ja paanika. Õues sadas vihma ja iga natukese aja tagant müristas. Iga kõuekärgatus ehmatas mind nii nagu oleks mulle nuga otse südamesse löödud. Ma nutsin väga palju. Lõpuks jäin ma suurest väsimusest magama.
Hommikul ärkasin ma põrandal. Minu juuksed olid sassis, silmade all olid kuivanud pisarad ja kooliasjad olid voodis. Ma ajasin end vaikselt ja aeglaselt jalule. Äkki tagus keegi tugevasti vastu ust.
“Aja ennast maast lahti Maggie, sa jääd kooli hiljaks. Kell on juba… kell on… palju,” karjus mu ema uimaselt.
“Ma olen valmis,” vastasin ma talle vaikselt ja uniselt.
“Tänapäeval ei viitsi noored enam koolis ka käia,” pobises ema omaette.
Vihma sadas juba eelmisest õhtust saadik ja enna väljaminekut panin ma vihmajope ka selga. Koolipäev möödus kurvalt ja uniselt ning ma sain kaks märkust, mille pärast ma peale tunde jäin. Ma vabanesin natuke enne kella nelja ja hakkasin aeglaselt kodu poole loivama. Poole tee peal jäi Michael minu juures autoga seisma.
“Matused hakkavad varsti. Istu autosse, me jõuame õigeks ajaks,” ütles Michael viisakalt.
Ma istusin autosse ja Michael sõitis edasi. Teades, kuhu poole me teel oleme hakkasid mul vaikselt pisarad voolama ja mu käed hakkasid värisema. Siis hakkasin ma juba nuuksuma. Ma püüdsin pingsalt nuttu tagasi hoida, kuid me jõudsime aina lähemale ja see muutus järjest raskemaks. Kui ma kuulsin kirikukellasid, hakkasin ma nutma. Mõne aja pärast jõudsime kohale ning Michael ulatas mulle taskuräti paki. Läbi nutu suutsin teda vaevu tänada. Läbi vihma ja suurte lompide läksime koos Michaeliga kirikusse. Seal oli mu isa ärasaatmine ja pärast surnuaias oli matmine. Kõige esimeses pingis nägin istumas oma ema. Ärasaatmise ajal suutsin ma nuttu tagasi hoida ning vaikselt olla. Michael seisis terve selle aja minu kõrval. Lõpus võeti kirstul kaas pealt ära ja ma tahtsin väga oma isa veel viimast korda näha. Ma läksin kirstu juurde ning vaatasin oma isa väga uuriva pilguga. Šikk ja elegantselt riides, ülikond seljas ja juuksed ära kammitud. Ma polnud teda veel kunagi nii kaunina riietatuna näinud. Aga tema nägu oli külm ja kahvatu, huuled sinakad ja silmad suletud. Mul oli tunne nagu mu süda oleks keskelt kaheks rebitud ja üks pool isa juurde kirstu visatud. Ma ei suutnud enam nutta, kuid mu silmad poetasid pisaraid ja sellele ei tundunud lõppu tulevat. Varsti hakkasime me surnuaia poole liikuma. Kohale jõudes oli vihm veel tugevam ja tuul ulgus valjult. Michael võttis autost sületäie lille ja viis need hauakoha kõrvale. Surnuaias toimus minu jaoks kõik justkui aegluubis. Minu isa kirst lasti aeglaselt alla, preester luges viimaseid sõnu, minu oli eemal puu all vihma eest varjus ja suitsetas seal. Siis hakati juba mulda kirstu peale kühveldama. Matustel polnud kedagi peale minu, Michaeli ja minu ema. Varsti asetas Michael haua peale lilled ja kõik oligi läbi.
Pärast matuseid viis Michael mu enda koju. Ma olin terve nädala seal kuni ma tundsin ennast jälle paremini. Michael ei tahtnud, et ma kurvana üksinda oma kodus oleksin. Sellel nädalal ei käinud ma ka koolis, kuid ma lahendasid ise ülesandeid.
Ühel hommikul ärkasin ma vara ja olin heas tujus. Mul oli tahtmine tagasi koju minna. Kui ma alla korrusele hakkasin minema, nägin, et Michael vestles ukse peal ühe politseihärraga. Kui ta oli lahkunud, läksin ma alla ja küsisin Michaelilt uudishimulikult:
“Mida ta tahtis?”
“Ta tuli ütlema, et nad pidid su ema võõrutusravile tagasi viima, kuid ta on jäljetult kadunud. Nad ei leidnud sind oma kodust ega koolist, aga üks su sõbrannadest oli öelnud, et sa võid siin olla,” seletas Michael.
Seda uudist kuuldes lõin ma esialgu kartma, kas ma ikka julgen koju minna, kuid ma otsustasin kähku, et lähen siiski.
“Michael, ma mõtlesin, et ma läheks nüüd oma koju tagasi,” ütlesin vaikselt.
“Victorial saab kohe hommikusöök valmis, ma saadan su pärast seda ära,” vastas Michael lahkelt.
Victoria pakkus hommikusöögiks omletti. Ma sõin selle kiiresti ära, tänasin teda ja olin valmis minema. Ma läksin juba uksest välja ja kohe tuli ka Michael. Vihmased ilmad oli möödas, päike paistis soojalt ning me jalutasime minu koduni. Kui me minu maja ees olime, pakkus Michael igaksjuhuks:
“Kui sul midagi vaja on, siis anna teada, eks.”
Noogutasin vastuseks.
Enne lahkumist Michael kallistas mind ja suudles mind otsaette.

Jätkub…

Ingel minu elus- 17. osa

See vaatepilt oli hirmutav. Kui ma hakkasin ära minema, tuli minu juurde üks arst ja avaldas kaastunnet minu isa surma puhul. Ta oli selle koomas mehe raviarst ja ta oli kõigega kursis. Kui ma registratuuri juurde jõudsin, nägin, et Michael juba ootas mind seal. Ma palusin tal end koju sõidutada. Kodus tegin endale kohvi ja võtsin kooliasjad lahti. Ma üritasin õppimisele keskenduda ning lõpuks hakkasin valjusti lugema, mis õpikus kirjas oli, kuid ma ei suutnud! Selle koomas mehe nägu oli mul kogu aeg silme ees. See kahvatu, elutu nägu, hingamistoru suust väljas. See oli nii jube, et ajas judinad peale. Ma jätsin kooliasjad laua peale ja läksin vara magama. Hommikul ärkasin ma veidi enne kuute. Ma keetsin omale kohvi ja hakkasin kooliasju õppima. Koolitöid oli nii palju, et ma ei jõudnud süüa, niisiis panin ühe näkileiva kotti juhuks kui koolis peaks kõht väga tühjaks minema. Peale koolitunde istusin ma suure puu all ja õppisin, kui Mary ja Natalia tulid sinna. Oli näha, et nad tahtsid kangesti midagi küsida ning ma panin õpiku kõrvale. “Kuidas haiglas läks?” küsis Mary kähku. “Ma nägin teda,” vastasin. “Milline ta oli?” tahtis Mary teada. “Kahvatu,” ütlesin vaikselt. Mary ja Natalia vaikisid ja ma vaatasin neile otsa. “Ja veel?” päris Natalia uudishimulikult. “Ma tegelikult ei taha seda teemat rohkem arutada. Vaatepilt oli õõvastav,” ütlesin Nataliale ning võtsin õpiku uuesti lahti. Varsti kostus auto hääl ja ma teadsin, kes see on. Michael tuli minu juurde ning ma võtsin oma koolikoti ja õpiku ning olin valmis minema. “Ega sul midagi selle vastu ei ole, kui ma su täna enda poole sööma viin?” küsis Michael viisakalt. “Ei, ei ole,” vastasin vaikselt. “Victoria tahtis sind näha. Ta ütles, et teeb täna lõunaks midagi erilist,” selgitas Michael. See tekitas minus hea tunde. Seda ei juhtu just sageli, kui minu jaoks midagi erilist küpsetatakse. “Homme näeme!” hõikasin sõbrannadele värava juurest ja läksin autosse. Michael tundis seda linna nagu oma viit sõrme ja ta sõitis läbi kõige lühema otsetee. Kui me Michaeli koju jõudsime, ootas Victoria juba uksel ning tervitas mind rõõmsalt: “Tere Maggie! Me pole nii ammu näinud. Ma ütlesin Michaelile, et ta võiks su täna siia tuua ja ma küpsetasin sinu jaoks erilise ahjuroa.” Victoria juhatas mu söögituppa ning pani mu istuma laua otsa. Kui Michael istus ka laua taha, serveeris Victoria uhkelt lõunasöögi, milleks oli itaaliapärane lasanje. See maitses mulle väga ja ma olen kindel, et see on kõige peenem söök, mida ma oma elu jooksul söönud olen. Kui ma olin lõpetanud, pakkus Victoria mulle šokolaadiküpsiseid ning Michael sõidutas mu koju. Järgmistel päevadel keskendusin ma õppimisele. Ma üritasin sellele jubedale vaatepildile haiglas mitte mõelda. Ma sain koolis paar viite ning Victoria antud šokolaadiküpsiseid jätkus mitmeks päevaks. Michael viis mind iga päev sööma. Mõnikord oli ta autoga, mõnikord jala. Mulle väga meeldis tema seltskond, ma ei pidanud vähemalt üksi olema. Ühel päeval, kui tunnid hiljem lõppesid, ootas Michael mind juba värava juures. Ma jooksin tema juurde. “Tere,” ütlesin talle jooksmisest veidi hingeldades. Siis sõitis kooliaia ette politseiauto. Minu juurde tuli üks politseinik ja küsis: “Meil on vaja teiega privaatselt rääkida. Kas te tuleksite palun kaasa?” Ma kõndisin vaikselt temaga kaasa ja istusin nende autosse. “Meil on vaja teiega midagi tõsist arutada,” ütles üks neist. “Mida? Kas mu ema tegi midagi?” küsisin ma väriseva häälega. Ma ei teadnud, mis neil mulle öelda on, aga ilmselt halvad uudised nagu alati. “Teie isa matused. Need on vaja ära korraldada. Hauakoht, kaevaja, kirst, lilled ja kõik muu, mis sellega seondub,” rääkis üks politseihärra. See oli justkui lask tõe püssist otse südamesse. Matused. Kuidas ma võisin need ära unustada? Mulle selgitati ja räägiti matustest ja selle korraldamisest, kuid kõik kostus mulle otsekui läbi paksu klaasi. Mul tikkusid pisarad silma ja nina läks vesiseks. “See on kõik, võid lahkuda,” ütles politseinik ja see oli ainus lause, mis mulle nende pikast jutust selgesti kostus. Ma läksin autost välja ja nad sõitsid minema. Ma seisin teisel pool teed ning hakkasin vaikselt nutma. Michael tuli mind lohutama. Ma ei kannatanud seda uudist, ma ei suutnud seda asjaolu rahulikult võtta. Me hakkasime minu kodu poole kõndima ning lõpuks ma ainult nuuksusin veel. Kui me minu majani jõudsime, ütlesin Michaelile vaikselt: “Ma ei taha täna eriti kuhugi sööma minna, ma oleksin täna parema meelega üksi.” “Kuidas soovid,” vastas Michael, kallistas mind veel lohutuseks ning läks siis ära. Ma seisin veel natuke aega ukse peal, kuid läksin siis tuppa ja lihtsalt istusin diivanil. Mõne aja pärast koputas keegi uksele ja ma tõusin ehmatusega diivanilt püsti. Ma olin vahepeal magama jäänud. Mul olid juuksed sassis ja padjanägu ees. Ma läksin tuimalt jalgu lohistades ust avama. Ma olin kindel, et ukse taga on Natalia ja Mary. Kui ma ukse avasin, seisis seal Michael, paberkott käes. “Ma tõin sulle midagi süüa. Saiakesi tõin,” seletas Michael. “Tänan!” vastasin vaikselt. Ma kutsusin ta esimest korda oma väiksesse haledasse majja ja ta tuli hea meelega. Ma pakkusin talle köögilaua taga istet. Kui ta oli maha istunud, küsis ta tagasihoidlikult: “Kas ma võin midagi küsida?” “Ikka,” vastasin lahkelt. “Mida politsei sulle rääkis?” “Nad tahtsid arutada minu isa matuse korraldamist,” ütlesin vaikselt ja mulle tuli pisar silma, kuid ma pühkisin selle ruttu ära. Michael vaikis mõne hetke. “Olgu, ma hakkan nüüd minema,” lausus Michael ja ma saatsin ta ukse juurde. “Ära oma isa matuste pärast muretse. Ma korraldan kõik,” ütles Michael lohutavalt enne kui uksest välja astus. Kui ta oli läinud, läksin ma üsna kohe magama, kuigi kell oli alles 7. Järgmine päev ärkasin ma alles lõunal ja jäin terveks päevaks voodisse. Järgmistel päevadel sadas vihma ning siis ei läinud ma samuti kooli. Ma nutsin iga päev mitu korda. Järgmisel nädalal ei läinud ma ikka veel kooli, kuid ma teadsin, et koolist puudumine ei tule mulle just kasuks. Niisiis üritasin ma end kokku võtta, et järgmine päev kooli minna. Järgmisel hommikul ärkasin ma aga kell 10 ning jäin ikka koju. Samal õhtul avastasin ma postkastist kirja. Mul ei olnud tahtmist ega viitsimist tervet kirja läbi lugeda, lugesin ainult sealt, kus oli kirjas matuse toimumise aeg. Järgmine päev suutsin ma end piisavalt kokku võtta ja kooli minna. Peale tunde tahtsin ma koju kiirustada, kuid Natalia jooksis mulle järgi. “Maggie oota, kuhu sa kiirustad?” küsis ta hingeldades. “Ma lähen koju,” vastasin. “Kas sa tead, et nädala lõpuks ennustab suurt tormi?” “Ilmateade paneb puusse sellega.” “Nagunii, aga natuke on õige ka. Ennustatakse kohutavat tormi. Ilmselt tuleb lihtsalt väga tugev tuul. Hoia end, eks.” “Olgu,” ütlesin Nataliale ja läksin edasi. Ma kiirustasin koju ja otsisin kähku oma toast voodi alt karbi, kuhu ma olen väikesest peale oma raha korjanud. Praeguseks võis seal olla umbes 4 dollarit. Ma võtsin oma raha ja läksin linna. Mul oli vaja vihmajopet. Linnas läksin ma lähimasse kasutatud riiete poodi ja tuhnisin seal peaaegu kõik riidekastid läbi. Lõpuks leidsin ma pika musta vihmajope, mis oli väga kena välimusega, kui maksis 4 dollarit sentidega. Mul jäi 20 senti puudu. Ma kõmpisin kurvalt uksest välja ning kui olin veidike maad lonkinud, nägin maas ühte dollarit. Ma korjasin selle üles ja jooksin tagasi poodi. Ma ostsin omale selle vihmajope ja mul jäi raha isegi üle. Kui ma koju jõudsin, proovisin ma oma uut vihmajopet selga. Just siis hakkas väljas vihma sadama ning ma otsustasin oma uut jopet järgi proovida. Ma läksin sellega õue ja seisin vihma käes. Äkki kuulsin enda taga samme ja keegi ütles: “Tere Maggie!” Ma ehmatasin ja pöörasin ringi. See oli mu ema.

Jätkub…

Ingel minu elus- 16. osa

Siis koputas keegi uksele ja ma olin kindel, et see on Michael. Ma muutusin veel rohkem õnnelikuks, et saan oma head uudist kellegagi jagada. Ma läksin tantsiskledes ukse juurde ja avasin selle, lai naeratus näol. Ukse taga seisid aga kaks väga tõsist politseiniku.
“Seoses teie isa mõrvaga on ilmunud uusi asjaolusid,” ütles üks neist karmi, tõsise häälega.

Minu ülemeelik naeratus kustus otsemaid ja rõõm asendus hirmuga. Ma kartsin teada saada, kes mu isa mõrvas. “Tule meiega jaoskonda, meil on vaja teile midagi näidata,” ütles üks politseinik. Ma läksin sõnagi lausumata kaasa. Ma istusin autosse ja me sõitsime politsei jaoskonna poole. Tee peal ei paotanud kumbki politseihärra suud. Kui me kohale jõudsime, juhatasid nad mind ruumi, kus neil olid kõik minu isa mõrvaga seotud dokumendid ja üks arvuti. Nad näitasid mulle arvutist ühe kohviku turvakaamera salvestust, kus ma tundsin ära ainult oma isa. “See on sinu isa ja tema kõrval istub tema töökaaslane. Videol on näha ainult üks tundmatu naine, kes neile mahla kallab. Tema nägu on sinu isale ja tema töökaaslasele näha. Kohviku juhataja sõnul ei ole see nende töötaja. Mahl oli tõenäoliselt mürgitatud. Mürk ummistas sinu isa veresooned mõne tunniga, mille tagajärjel tema süda seiskus, kuid tema töökaaslane langes koomasse ega pole siiani ärganud. Kui ta ärkab, saame temalt tunnistuse ja süüdlane on käes,” rääkis politseinik samal ajal kui ma jälgisin videos askeldavat võõrast. Leti ääres istus kaks meest, üks neist oli minu isa. Teenindaja kallas neile mahla, rääkis natuke nendega ja kiirustas siis tagauksest välja. Umbes paar tundi peale seda tuli mu isa väga nõrgana koju. Mulle näidati veel selle koomas oleva mehe pilti ja küsiti, kas ma tean teda, kuid ma ei tundnud ühtegi oma isa tuttavat. Pärast läksin ma jala koju tagasi ning tuppa jõudes istusin jõuetult tooli peale ja hakkasin oma šokolaadi sööma samal ajal kui pisarad voolasid vaikselt mööda põski alla. Ma olin just näinud seda südametut inimest, kuid ei teadnud ikka veel, kes ta on. Terve ülejäänud päeva veetsin voodis lesides ja lõpuks nutsin ma end magama. Järgmine päev ärkasin ma väga vara ja läksin tühja kõhuga tujutult kooli. Ma ei näinud üheski tunnis ei Maryt ega Nataliat. Peale pikki väsitavaid koolitunde tahtsin ma ruttu koju minna ja magama jääda, aga kui ma hakkasin minema, nägin värava juures Michaelit. Kui ta ütles, et ta tuli mind sööma viima, tundsin äkki oma kohutavalt tühja kõhtu. Ta oli seekord jälle autoga ning me sõitsime kesklinna. Me läksime ühte kohvikusse sisse ja esimese asjana märkasin seda, et see on täpselt seesama kohvik, mida politseinikud olid mulle eile turvakaamera salvestusest näidanud. Ma hakkasin kartma ning mul hakkas pea ringi käima. Korraga tundus mulle, et teenindaja, kes leti taga askeldas, on see sama, kes seal videos oli. Mul hakkasid pisarad jooksma ning lõpuks jooksin ma nuttes sealt kohvikust välja. Ma jooksin üle tänava ning istusin pingi peale bussipeatuses. Mul keerutas peas see naine, kes oli turvakaamera videol näha. Hetke pärast tuli Michael minu juurde. Ta küsis, miks ma nii endast välja läksin ning ma jutustasin talle, kus ma eile käisin ja mida ma nägin. Michael mõtiskles natuke ja küsis siis: “Kuhu sa tahaksid täna sööma minna?” “Täna tahan ma lihtsalt koju minna. Mul on seal ka süüa,” vastasin vaikselt. Michael sõidutas mu koju ja ma lonkisin nukralt uksest sisse. Ma lasin kohe ukse juures koolikotil õla pealt maha libiseda ning läksin magama. Õhtul kella kaheksa paiku äratas mind tühi kõht ja ma sõin näkileiba. Kui kõht sai täis, hakkasin ma õppima ning läksin magama alles poole kahest öösel. Järgmine päev magasin ma sisse ja oleksin peaaegu tundi hilinenud, kuid ma jõudsin napilt enne tunni algust uksest sisse lipata. Ka sel päeval ei näinud ma Maryt ega Nataliat koolis ning tunnid venisid teosammul. Koolipäeva lõpus läksin ma ruttu koju ja hakkasin õppima, et oma mõtteid kohviku turvakaamera salvestusest eemale saada. Ma õppisin hilisõhtuni ja enne magamaminekut sõin vaid natuke konservube. Järgmistel päevadel ei näinud ma samuti mitte kumbagi oma sõbrannadest koolis, kuid peale tunde oli Michael mulle toonud Victoria saadetud lõunasööki ja küpsiseid. Reedel peale kooli tuli Mary mulle külla. Ma keetsin teed ja me ajasime köögi laua taga juttu. “Vabandust, et ma koolis pole olnud see nädal. Kodused probleemid,” ütles Mary ja võttis lonksu oma kuumast teest. “Aga Natalia?” küsisin veidike murelikult. “Natalia jäi haigeks. Kõigest viirus, ei midagi tõsist,” selgitas Mary. Me rüüpasime mõlemad Maryga kuuma marjateed, kui Mary küsis äkki üllatava küsimuse: “Kas sa tahaksid sel nädalavahetusel minu juures olla? Muidu sa vedeled koguaeg selles rõskes onnis.” Ma hakkasin naerma, et ta kutsus mu kodu rõskeks onniks, kuid ma tõepoolest tahtsin väga Mary pool ööbida. “Jaa, jaa! Muidugi tahan!” vastasin talle rõõmsalt. Mary oli samuti väga õnnelik ja elevuses ning me kallistasime üksteist kõvasti.

Nädalavahetus möödus koos Maryga lõbusalt ja aktiivselt ning mul ei hakanud kordagi igav. Esmaspäeva hommikul läksin ma rõõmsana kooli ja Natalia nägemine rõõmustas mind veelgi. Ta oli terveks saanud. Peale tunde sain Mary ja Nataliaga suure puu all kokku ja Natalia küsis, kuidas meie eelmine nädal möödus. See tuletas mulle meelde kohviku, video, isa ja tema töökaaslase ning ma muutusin veidi kurvaks. “Millest selline morn nägu, Maggie?” küsis Natalia. “Mulle meenus üks inimene, kes teab, kes mõrvas mu isa. Kahjuks on ta koomas,” seletasin rahulikult. “Sa võiksid teda vaatama minna,” pakkus Mary ning see tundus päris hea mõte olevat. Ma mõtlesin, et läheks kohe täna ja siis kuulsin ma samme enda poole tulemas. See oli Michael. “Kas sa sooviksid täna kuskile sööma minna?” küsis ta viisakalt. “Võib ju ka, aga ma väga sooviksin külastatada haiglas ühte inimest,” ütlesin ma tagasihoidlikult. Michael noogutas. Ma tegin sõbrannadega grupikalli ning läksin siis Michaeli autosse. Michael sõitis haigla lähedale kiirtoidurestorani ja tellis meile suured McDonaldsi eined. Pärast, kui me olime need autos ära söönud, juhatas ta mind haiglasse ja jäi ise registratuuri juurde ootama. Ma otsisin päris kaua õiget osakonda, kuid lõpuks leidsin selle siiski üles. Alguses ei tahetud mind koomas patsiendi juurde lasta, aga kui ma ütlesin, et ta on mu isa sõber, lubasid nad mul teda eemalt vaadata. Vaatepilt oli hirmutav! Ta oli täiesti kahvatu. Tal oli igasuguseid voolikuid küljes, tal oli hingamisaparaat. Masinad jälgisid tema südamerütmi ja kontrollisid hapniku taset veres. Ta lebas haiglavoodil täiesti elutult.

Jätkub…